Kraanivee pikk teekond

Ühelt poolt ei ole vaidluse all, et veepuhastusjaamades vett puhastatakse ja tehakse seda nii, et see vastaks joogiveele riiklikult kehtestatud nõuetele.

Aga asjal on paraku ka teine külg. Selleks, et tsentraalne vesi tarbijani jõuaks ning kraanist meie veeklaasi soliseks, tuleb veel läbida kümneid kilomeetreid veetrasse ning -torusid. Nende trasside ja torustike seisund võib aga piirkonniti olla väga erinev. Ka ühe ja sama piirkonna ühisveevärgi torustik võib lõiguti olla täiesti erinevas seisukorras. Seega võib pikalt teekonnalt meie veeklaasi saabunud kraanivesi olla torustikest kaasa toonud mitmeid soovimatuid kaaslasi. Samuti mõjutab vee kvaliteeti ka selle viibeaeg ühisveevärgi süsteemis.

Kogu oma elu vee uurimisele pühendanud tuntud Eesti hüdrogeoloog Erna Sepp on oma raamatus “Imeline vesi – elu häll” kirjutanud järgmist: “Oma teekonnal lahustab vesi aeglaselt torusid, puutub kokku nt plii või asbestiga. Magistraaltorudest kaugele jäävates piirkondades on vee liikumine aeglasem, mistõttu rauasisaldus kõrgem. Veetorude ja veejoatusvõrgu armatuuride roostetamise tulemusena satuvad veevärki raskete metallide (Fe, Zn, Al) ühendid ja paljud teised reoained. Arvestades asjaolu, et reostavate ainete spekter on lai ning vesi sisaldab osaliselt ka raskesti eemaldatavaid ühendeid (dioksiine, mikroorganismide eosvorme jms), ei ole tervisliku joogivee probleemi lahendus kergete killast. Pealegi võib osutuda, et mõne keemilise komponendi kõrvaldamine ei olegi tsentraliseeritud korras otstarbekas, sest on kulukas ja nõuab pikka aega” (Erna Sepp, lk. 112, 113).

Radioaktiivsus ja bakterid kraanivees

Hiljutises uuringus on avaldatud, et Eesti paistab Euroopas silma radioaktiivse joogiveega. Eestis on eriline põhjaveekiht: tarvitame joogiks kambrium-vendi põhjavett, milles on päris palju looduslikult lahustunud raadiumi isotoope. Tegemist on looduslikult esinevate radioaktiivsete elementidega, mis muudavad ka põhjavee looduslikult radioaktiivseks. Kambrium-vendi põhjavett kasutatakse peamiselt Põhja-Eestis, eriti rannikupiirkondades. Seega Eesti inimeste joogivees leidub võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega rohkem radioaktiivseid aineid. Kuigi teadlaste sõnul ei kujuta need tervisele märgatavat ohtu, on tegelikkuses raske uurida, kuidas looduslik radioaktiivsus joogivees inimesi mõjutab. Teadlaskonna seas tänapäeval valdavaks kujunenud arusaama kohaselt suurendavad aga ka madalad doosid vähkkasvajate tekke tõenäosust. (Allikas: ERR portaali keskkonnarubriigis 24.05.2022 imunud Sandra Saare artikkel).

Eriti ettevaatlik tasub olla sooja kraaniveega. Kui tegemist on ühisveevärgi veega, tagab joogiveekäitleja joogivee kvaliteedi kohani, kus vesi saab tarbijatele kättesaadavaks. Terviseameti keskkonnatervise osakonna juhataja Leena Albrehti sõnul kasutatakse reeglina sooja vee varustussüsteemides tavalist joogivett, külma joogiveega on kõik selge – see peab vastama joogivee nõuetele ja sealt võetakse regulaarselt proove. Sooja vee varustuse omapära seisneb aga selles, et teatud tingimustel võib tekkida sade, korrosioon ja biokile ehk limane kiht veetorustiku sisepinnal. Sellises keskkonnas võivad kasvama hakata mitmed kahjulikud bakteriliigid, nagu näiteks Legionella (Allikas: Valeria Filippova 20.09.2022.a. artikkel “Õhtulehe” tervise rubriigis).

Bakter Legionella võib põhjustada legionelloosi ehk leegionäride haigust. See on ägeda kulu ja bakteriaalse päritoluga nakkushaigus, mille põhihaigusvormiks on kopsupõletik. Legionella võib pikemat aega säilitada eluvõime külmas ning seisvas vees. Veetorustikes ja – reservuaarides olevad bioloogilised kiled, vetikad, amööbid jm bakterid ning sademed, muda, rooste, ebatasane pind, liitekohad soodustavad legionellade säilimist ja paljunemist. Nimetatud tegurite koosmõjul võib legionellasid leiduda ka sellistes joogivee ja soojavee torustikes, mida ei ole mõnda aega kasutatud, veekeskuste ja basseinivees, dušivees ning kliima- ja jahutusseadmetes, mistõttu on Legionella põhjustanud mitmeid puhanguid hotellides ning haiglates (Allikas: Terviseamet ja “Postimehe” artikkel  “Mida kujutab endast leegionelloos, mis hakkas levima Tartu spaast?”).

Kloorilõhna ja -maitseline kraanivesi ei kutsu jooma

Tervise seisukohalt laiemas perspektiivis vaadatuna on probleemiks ka see, et kraaniveel on sageli ebameeldiv kloori lõhn ja maitse. Eriti teravalt on seda tunda just Tallinna kraaniveel neis piirkonades, mis saavad joogivee pinnaveest ehk Ülemiste järvest (sh kesklinn, Lasnamäe, Mustamäe, Põhja-Tallinn, Kristiine, Haabersti).

Eriti teravalt torkas Tallinna vee halva maitse ja kloorilõhna teema silma hiljutise Tallinna Vee poolt korraldatud kriisiõppuse vastukajades. Nimelt asendati 29.03.2023 Nõmmel tavapärane põhjavesi kümneks tunniks Ülemiste järve veega. Harjumuspärase maitsega vee asendus kloorilõhnalise ja -maitselise veega tõi kaasa nõmmekate pahameele nii sotsiaalmeedia gruppides kui ka Aktuaalsele Kaamerale antud intervjuudes (vaata 29.03.23 AK alates 15:31).

Kes kloorilõhnalist ja -maitselist vett igapäevaselt tarbima harjunud, et pruugi siinkohal aru saada, milles probleem ning võivad õlgu kehitades arvata, et tehakse tühjast tüli. Inimene pidavat tõepoolest ju kõigega harjuma. Tasub aga teha üks väike lihtne katse. Vaja läheb ühte tühja klaasi, läheduses olevat tsentraalset veekraani ning värset puhast joogivett (näiteks klaaspudelisse villitud allikavett). Esmalt tuleks klaasi valada värsket puhast joogivett, seda nuusutada ning siis see ära juua. Seejärel tuleks koheselt lasta kraanist klaasi tugevama survega poolleiget kraanivett ning siis seda nuusutada ning maitsta. Olles eelnevalt tundnud ja maitsnud värske puhta vee lõhna (õigemini lõhnatust) ning maitset, peaks nüüd võrdlusena tulema selgesti esile kraanivee tõeline “pale” ja selle tuntavalt tajutav kloori lõhn ning maitse.

Iseenesest on õige, et veepuhastuseks hädavajalikult kasutatava kloori kogus kranivees on tervisele ohutu. Kuid kas ruttame sellise lõhna ja maitsega vett ikka jooma? Kui meil on otsene janu, siis loomulikult saab selle veega hädapärane vajadus rahuldatud. Aga kas me tahame sellist ebameeldiva lõhna ja maitsega vett juua ka siis, kui janu ei ole? Pigem peletab kraanivee häiriv lõhn ja maitse meid kas teadlikult või alateadlikult vee joomist vältima. Aga on ju üldtuntud fakt, et tagamaks organismi terviklikuks toimimiseks vajalik igapäevane piisav kogus vett, tuleb juua igapäevaselt ka küllaldaselt vett.

Kuidas siis on – kas kraanivett võib juua?

Vastus sõltub sellest, kui kõrgelt te enda tervist hindate.

Pigem oleks õigem küsida – kas kraanivett tasub juua. Küsimus ei ole mitte ühekordses või harvas tarbimises – selleks on kraanivesi loomulikult enamikes kohtades Eestis kõlbulik. Vaid küsimus on selles, kas kraanivett tasub igapäevaselt tarbida, sellega alaliselt oma organismi veevajadust rahuldada.  Eks selle küsimuse peab igüks ise enda jaoks läbi mõtlema, aga  kokkuvõtvalt tasub seejuures tähelepanu pöörata järgnevale:

  • Kraanivesi läbib pika teekonna mööda erinevas olukorras torustikke
  • Torustike seintelt saab kraanivesi kaasa erinevaid saasteained
  • Teatud tingimuste koosmõjus võib torustikes tekkinud biokiles eluneda kahjulikkke baktereid
  • Osade Eesti piirkondade joogivesi on Euroopa keskmisest radioaktiivsem
  • Eriti Tallinnas on kraaniveel tuntavalt tugev kloorilõhn ja maitse

Terviseteadlikkuse kasvades eelistavad üha enamad inimesed kraaniveele värsket, lõhnatut ning saasteainetest puhast vett. Eriti, kui peres on kasvamas väikesed lapsed. Kuid värske ja puhas joogivesi on igas eas inimesele ülioluline.

Ka pudelivesi ei ole lahendus

Aga mida siis teha? Kas tassida koju kanistrite ja plokkide viisi pudelivett? Kuigi pudelivesi on kraaniveest tõesti parem, on ka sellel rida miinuseid. Siinkohal lühike ja mitteammendav loetelu neist:

  • Pudelivee kvaliteet on tarnija lõikes väga erinev. Halvimatel juhtudel on tegu lihtsalt pudelisse villitud kraaniveega
  • Plastmaterjalid on erineva kvaliteediga ja plastist võib lekkida vette kahjulikke lisaaineid
  • Pudelivesi on nö surnud vesi
  • Vesi võib seista tootmishoonetes ja hiljem kauplustes pudelites kuid ja isegi aastaid, seejuures ka ebasobivates temperatuurides ning otsese päikesevalguse käes
  • Vee säilimise tagamiseks kasutavad osad tootjad keemilisi säilitusaineid
  • Oma koju või kontorisse pideva villitud joogivee varu hankimine on kulukas ning tüütu lisakohustus
  • Suur negatiivne jälg keskkonnale

Lahenduseks on joogiveefiltrid

Kujutlege, et tõeliselt puhas, värske, maitsev ja mõnusalt jahe joogivesi voolab otse Teie kraanist. Ei, mitte sellisest kraanist, millest ülalpool kirjutatud. Vaid spetsiaalsest joogiveekraanist, mis on kaasas iga meie ettevõtte poolt pakutava joogivee filtriga. Kulutlege, et saate oma kodus või kontoris juua igal ajal just hetk tagasi läbi usladusväärse filtri voolanud maitsvat vett, mille osas võite kindel olla, et see on vaba igasugustest saasteainetest ja muust kahjulikust.

Tegelikult võib see kujutlus väga kergesti reaalsuseks saada! Lugege lähemalt, milliseid erinevaid joogivee filtreid  me pakume.

Artikli autor: Kati Raudsepp
info@pohjavesi.ee