Lisaks rauarikkale veele puutuvad Eestimaa puur- ja salvkaevude omanikud kokku ka muude veeprobleemidega. Järgnevalt vaatamegi levinuimaid neist. Kuigi täpse vee olukorra kindlaksmääramiseks ja õige kaevuvee filtri valimiseks on vajalik teha vee analüüs, anname artiklis näpunäiteid, kuidas neid veeprobleeme ise esmaselt tuvastada.
Mädamuna haisuga vesi
Sageli kurdavad meie poole pöörduvad kliendid, et nende puurkaevu vesi haiseb. Öeldakse, et neil on mädamuna haisuga vesi.
Sellist “mädamuna haisu” veele põhjustab vesiniksulfiid (ehk divesiniksulfiid, vanema nimetusega väävelvesinik). See on põhjavees looduslikult esinev värvuseta gaas, mida tekitab orgaanilise aine lagunemine ja väävlit lagundavad bakterid.
Vesiniksulfiid on väga mürgine. Tegemist on üldmürgiga – kehasse sattudes kahjustab see paljusid elundkondi, kõige enam aga närvisüsteemi. Kuigi vesiniksulfiidi lõhn on alguses väga ärritav, nüristab see kiiresti haistmismeele ning selle tajumise võime kaob.
Tunnused, et teie vees on vesiniksulfiid:
- veel on mädamuna lõhn ja maitse;
- hõbedast, vasest ja valgevasest nõud muudavad värvi;
- kollased või mustad plekid sanitaartehnikal;
- vesiniksulfiidiga saastunud veest valmistatud kohv, tee ja muud joogid võivad olla teist värvi ja selle veega valmistatud toit võib olla teise värvi ja maitsega.
Kuna vesiniksulfiidi tekib inimkehas ka loomulikul teel, kuid see oksüdeeritakse siin ensüümide poolt kahjututeks sulfaatideks, suudab inimene väikesi vesiniksulfiidi annuseid taluda. Piiriks arvatakse olevat 300–350 ppm, seejärel ensüümide võimsus ammendub.
Vesiniksulfiidi sisaldus joogivees ei ole lubatud.
Mangaan joogivees
Kuigi mangaani (Mn) leidub Eesti põhjavees tunduvalt vähem kui rauda, on see siiski üheks teiseks kaevuvee levinud probleemiks.
Mangaan ei põhjusta kõva setet nagu raud, kuid selle tõttu võib hakata vohama mangaanibakter. Selle toimel tekib vette hallikas sade, mis rikub joogivee maitse, või suurema sisalduse korral must kleepuv muda, mis kinnitub torustiku sisepinnale seenetaolise moodustisena. Aeg-ajalt võivad sellised moodustised vooluga kaasa kanduda, muutes vee ajutiselt kasutuskõlbmatuks. Mangaan võib jätta vee pinnale ka musta õlise kelme.
Nagu raudki, nii on ka mangaan teatud koguses organismile vajalik. See mõjutab kasvu, vereloomet ja endokriinsete näärmete tööd. Liigne mangaan joogivees tekitab aga terviseprobleeme. Mangaani liigsuse sümptomiteks on nõrkus ja ärrituvus. Meestel võib rohke mangaan põhjustada või süvendada impotentsust.
Oluline on ka see, et organismis on mangaanil ja raual ühised imendumise ja transportimise teed. See tähendab aga seda, et mida rohkem on kehas rauda, seda väiksem on mangaani imendumine ning vastupidi. Seetõttu põhjustab mangaani liigsus raua kasutamise häireid organismis ja võib viia selleni, et organism ei suuda omastada oma terveks toimimiseks vajalikku kogust rauda.
Nagu raualegi, on ka mangaanile joogivees kehtestatud riiklik piirnorm – selleks on 50 µg/l.
Tundemärgid, mis viitavad liigsele mangaanile joogivees on mustjaspruunid plekid valamutel, duššinurkades, WC-pottides ja mujal veega kokku puutuvatel pindadel. Samuti pestava pesu värvumine hallikaks.
Joogivee oksüdeeritavus
Vahel kurdavad inimesed, et nende puurkaevu vesi on kollane. Siin võib olla tegu peamiselt kahe põhjusega – kas rauarikka veega või kõrge joogivee oksüdeeritavusega.
Kõrge oksüdeeritavuse taseme peamiseks tundemärgiks on vee püsiv kollane toon. Rauase vee puhul võib vesi algselt olla küll kollane, kuid kokkupuutes õhuga raud oksüdeerub ning sadestub hiljem põhja.
Alustuseks tasub teha kodus järgmine lihtne katse. Võtta puhas klaas, lasta see vett täis ning jätta veidikeseks seisma. Kui mõne aja pärast on klaasi põhja tekkinud punakaspruun sade, on teie vesi rauarikas. Kui aga sadet ei teki ning vesi jääb kollaseks, on tegemist kõrge joogivee oksüdeeritavusega. Kui aga tekib nii sade kui ka vesi ise jääb klaasis kollaseks, on vesi nii rauarikas kui ka kõrge oksüdeeritavusega.
Kõrge oksüdeeritavus tähendab seda, et vesi sisaldab palju lahustunud orgaanilisi ühendeid. Need ühendid võivad vette sattuda pinnaveest, sadetemetega, heitveest või olla tekkinud bioloogiliste protsesside tulemusena. Tihti on kõrge oksüdeeritavus rabade, jõgede ja järvede lähistel paiknevate puurkaevude veel. Sagedamini on kõrge oksüdeeritavus just salvkaevude probleemiks, kuna sinna jookseb kokku palju pinnasevett.
Täpse joogivee oksüdeeritavuse määrab kindlaks joogivee keemiline analüüs.
Ammoonium kaevuvees
Ammoonium (keemiline valem NH4+) on ammoniaagi ja vesiniku reageerimisel tekkinud väga ebapüsiv ioon. Ammoonium on sageli põhjavees toimuvate erinevate protsesside vaheprodukt.
Teatud sügavamates põhjavee kihtides on ammooniumi kõrgenenud sisaldus vee looduslik omadus. Samas pinnalähedases põhjavees annab ammooniumi sisaldus tunnistust hiljutisest (inimtekkelisest) reostusest.
Ammoonium vees üksi ei ole kuigi mürgine, aga vesilahuses tekib ka ammoniaaki, mis on üsna toksiline. See mõjub hingamisteedele ärritavalt, tekitades köhimist, ning piisavas koguses ka hingamise seiskumist. Samuti tekitab ammoonium silmadele ärritust ning nahale sattumisel võib olenevalt kogusest tekitada punetust ja põletusi. Alla neelamisel põhjustab kahjustusi seedeelundkonnale.
Tervisele on joogivees sisalduva ammooniumi mõju tavaliselt väike, sest vee kaudu saadav hulk on reeglina väga vähene. Ammooniumi toksikoloogiline mõju avaldub, kui seda manustatakse rohkem kui 200 mg kehakaalu kilogrammi kohta.
Riiklikult kehtestatud piirnormiks ammooniumile joogivees on 0,5 mg/l.
Karedus
Veel üheks kaevuvee levinud probleemiks on kodumasinatele ja -süsteemidele palju halba tekitav katlakivi, mis on põhjustatud vee karedusest.
Igale probleemile on lahendus!
Kõigile kirjeldatud veemuredele on olemas lahendus ning igasuguse kaevuvee saab korda.
Meie valikus on kahel erineval tehnoloogial põhinevad veepuhastusfiltrid, mis aitavad kõigi levinumate kaevuvee probleemide korral:
- Õhuga oksüdeerivad veetöötlusseadmed
- Viis-ühes veepuhastussüsteemid soolaga.
Esimesed kõrvaldavad veest raua, mangaani ja vesiniksulfiidi. Teised aitavad korraga viie kaevuvee probleemi korral – raud, mangaan, karedus, oksüdeeritavus ja ammoonium.
Artikli autor: Raul Raudsepp
info@pohjavesi.ee
Selle artikli kirjutamisel kasutatud materjalid: